Kohupiimapontšikud

Hei-hei! Puhkus on selleks korraks läbi ja aeg elustada unest ka blogi. Rannahooaeg on sellel aastal suhteliselt nutune, seega tuleks nahavahe soe hoida ja keha ning maitsemeeli turgutada mõnusate pontšikutega. Tänapäeval vist väga paljud sellega enam mässata ise ei viitsi aga seda maitset ei sa võrrelda ühegi tööstuslikult ja hingeta valmistatud toiduga. 
Lapsepõlves, vanaema juures valmistati neid korraga ikka suurem laar ja kõigi näod, sõrmed särasid õnnest ning ka rasvast.😋 Minu meelest ei jää need alla ühelegi restoranis pakutavale magustoidule ja ise paneks kõhklemata pontšikud küll menüüsse. Tuuninguks mõned lisandid ja maitseelamus garanteeritud.

1 kg. kohupiima ( teralist) Kreemine ajab ka asja ära, kuid lõpptulemus ei ole päris see.
1,5 dl. suhkrut
4 kanamuna
4 dl. nisujahu
1 tl. soodat
0,5 tl. soola
1 supilusikatäis tuhksuhkrut viimistluseks
1 liiter rapsiõli

Sega kohupiim suhkru ning kanamunadega. Sega jahu sooda ning soolaga ja sega see omakorda kohupiimaga. Vala rapsiõli kastruli ja kuumuta see umbes 180 kraadini.
Rapsiõli sobib teistest parmini sellepärast, et see talub kõrgemat temperatuuri ja ei hakka nii kergelt suitsema.

Tõsta prooviks lusikaotsaga natuke tainast õlisse ja kui see hakkab särisema, on õli saavutanud küpsetamiseks paraja temperatuuri. Tõsta lusikatäis tainast õlisse ja lase küpseda seni kuni pallid on saanud kuldpruuniks. Küpseta korraga kuni 5 pallikest, muidu on neid halb pöörata ja temperatuur hakkab kõikuma. Kui pontšikud hakkavad liiga kiirelt pruunistuma ja kõrbema, alanda temperatuuri.

Tõsta valminud pontšikud vahukulbiga välja ja pane puhtale rätikule või majapidamispaberile nõrguma. 
Kui pontšikud on jahtunud, puista peale tuhksuhkrut. Serveeri koos värsketest mustikatest valmistatud toormoosi ja vahukoorega. 

Loodetavasti ei riku see meeleolu, aga tõde on tänapäeval selline, et me oleme kahjuks oma planeedi ressursid, metsad, õhu ja vee maha laristanud nagu homset ei olekski, ja sellepärast jääb meile aina vähem loodussaaduste  nautimist. Kasutage neid võimalusi mõistlikult, sest ühel päeval võib juhtuda nii, et homset ei tulegi...meie järelpõlvedele.